Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse kaasprofessor René Värk

Autor: Andres Tennus

Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse kaasprofessor René Värgi akadeemiline ettekanne vabariigi aastapäeva kontsertaktusel 20. veebruaril 2026.

Ei ole kahtlust, et rahvusvahelistes suhetes on keeruline periood, mis esitab väljakutseid ka rahvusvahelisele õigusele.

Teise maailmasõja järel loodud õiguskord on sattunud tõsise surve alla, aga sellest ei tasu veel loobuda, nagu on mõned poliitikud maailmas viimastel kuudel öelnud. Hoolimata oma puudustest on see õiguskord aastakümneid - 80 aastat - teeninud rahvusvahelist kogukoda ning toetanud rahvusvahelist rahu, stabiilsust ja koostööd. Sellised põhimõtted, nagu suveräänsus, territoriaalne terviklikkus ja relvastatud jõu kasutamise keeld on kaitsnud kõigi huve ning vältinud jõu domineerimist. Reeglitel põhinev maailmakord on väärtus ja väikeriikidele ka eksistentsiaalne vajadus.

Tõsi, viimased aastad panevad õigustatult küsima: kas nimetatud põhimõtted on kaotanud oma autoriteedi; mida tähendab reeglitel põhinev maailmakord; kas jõud asendab taas õiguse, nagu see oli kaugemas ajaloos? Maailm on rahutu, vägivalda on ohtralt. Peaaegu kõigil kontinentidel möllavad relvakonfliktid, kus tihti ei järgita elementaarseid sõjapidamise reegleid. Punase Risti rahvusvaheline komitee on kokku lugenud, et täna on maailmas üle 120 aktiivse relvakonflikti. Tõenäoliselt oskab igaüks meist nimetada kõigest paari neist. Mõnele riigile on relvastatud jõu kasutamine muutunud taas riikliku poliitika elluviimise vahendiks, mida looritatakse juriidiliste finessidega. Vastutuse vältimiseks peitutakse ametikoha, immuniteedi või amnestia taha.

Just sellisel keerulisel ajal on vaja rahvusvahelist õigust, mis pakub kindla nurgakivi ja ühise keele, mis tagab rahvusvahelisele kogukonnale ettearvatavuse ja stabiilsuse - kokkulepitud reeglid, mis loovad selguse, panevad paika vastastikused õigused ja kohustused ning aitavad anda hinnangu asjaosaliste käitumisele. Rahvusvaheline õigus ei tohi olla valikuline ideaal headeks aegadeks, vaid kindel kants tormistel aegadel.

Peaaegu neli aastat tagasi alustas Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse. See ei ole piirivaidlus ega ajalooline erimeelsus - see on põhjendamatu agressioon, klassikaline vallutussõda, mis rikub otseselt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni harta keskseid põhimõtteid. Meenutame: kõik riigid on võtnud endale kohustuse hoiduda relvastatud jõu kasutamisest rahvusvahelistes suhetes, sh teise riigi territoriaalse terviklikkuse ja poliitilise sõltumatuse vastu, ning samuti on riigid võtnud endale kohustuse lahendada omavahelised vaidlused rahumeelselt. Olukorra muudab veel grotesksemaks asjaolu, et Venemaa kui ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige, kellel on eriline vastutus rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamisel, on ise agressor.

Skisofreenilisel kombel on Venemaa püüdnud oma agressiooni õigustada ka juriidiliste argumentidega, kinnitades niimoodi rahvusvahelise õiguse relevantsust. Rahvusvaheline kogukond on tagasi lükanud Venemaa katseid näidata oma käitumist kollektiivse enesekaitsena, genotsiidi ennetamise, kodanike kaitsena välismaal ja muu väidetavalt altruistliku eesmärgina. Olgu toonitatud, et rahvusvahelise õiguse vaatest ei ole vahet, kas üks riik on teisele riigile sõja kuulutanud või kuidas riik oma käitumist sildistab. Venemaa juba kuulsaks saanud väljend "sõjaline erioperatsioon" ei mõjuta kuidagi fakti, et tegemist on õigusvastase relvastatud jõu kasutamisega Ukraina vastu.

Neli aastat vaenutegevust on toonud kaasa suured inimkaotused ja ulatusliku materiaalse kahju. Näeme päevast päeva, et Venemaa rikub tahtlikult ja süstemaatiliselt elementaarseid sõjapidamise reegleid. Tsiviilisikute ja -objektide ründamine on kahjuks igapäevane. Ukraina lapsi küüditatakse Venemaale, kus nad kasvatatakse ümber venelasteks ning muudetakse vaenulikuks ukraina keele ja kultuuri suhtes.

Ka olukord Gazas on põhjustanud tõsiseid õiguslikke väljakutseid. Küsimused sõjaliste sihtmärkide määratlusest, proportsionaalsuse hindamisest, tsiviilisikute kaitsmisest ja humanitaarabi võimaldamisest on rahvusvahelise humanitaarõiguse ehk sõjapidamise reeglite keskmes. Isegi kõige ägedamas relvakonfliktis ei tohi tsiviilelanikke sihilikult rünnata. Isikuid ei või meelevaldselt ja tähtajatult kinni pidada. Haiglad, koolid ja pühakojad ei ole sõjalised sihtmärgid. Näljutamine ei tohi olla sõjapidamise viis. Neutraalsed humanitaarorganisatsioonid peavad saama oma rolli täita. Jah, Iisraelil on õigus enesekaitsele, aga see ei õigusta igasugust järgnevat tegevust. Nagu inimeste puhul, nii peab ka riik enesekaitse teostamisel vaatama, mis on vajalik ja proportsionaalne, ning suunama enesekaitse rünnaku tõrjumisele, mitte muude eesmärkide saavutamisele.

Vanasõna, et sõjas ja armastuses on kõik lubatud, ei ole juriidiliselt korrektne. Rahvusvaheline õigus piirab sõjapidamise viiside ja vahendite valikut, et siduda vägivalla kasutamine sõjalise vajadusega ning et ära hoida põhjendamatud kahjud tsiviilisikutele ja -objektidele. Inimkond on jõudnud oma arengus ajastusse, kus kõik ei ole lihtsalt aktsepteeritav - isegi relvakonfliktis. Ei tohi unustada, et sõjapidamise reegleid peavad järgima mõlemad relvakonflikti osapooled. Palestiinlased ei vabane oma kohustustest, viidates enesemääramise õigusele või Iisraeli võimalikele rikkumistele. Eeldame, et lahinguväljal käituvad kõik ühtmoodi viisakalt. Lisaks tuleb igasuguse vaenutegevuse hindamisel arvestada, et isikud või objektid, kes hakkavad ise vaenutegevusse panustama, kaotavad oma kaitse ja muutuvad rünnatavaks. See on karm õiguslik reaalsus.

Ameerika Ühendriikide sõjaline operatsioon Venezuelas tõmbas taas tähelepanu kesksetele rahvusvahelise õiguse põhimõtetele ja tekitas ebamugavaid dilemmasid. Poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne kriis Venezuelas oli pikalt põhjustanud tõsiseid arutelusid inimõigustest, sanktsioonidest, vastutusest ja suveräänsusest. Võib arutleda, et Nicolás Maduro ei olnud legitiimne riigipea ja tema režiimil ei olnud rahva toetust, aga kas see tähendab, et teised riigid võivad sekkuda võimu muutmisesse? Kasutada ühepoolselt relvastatud jõudu riigi territoriaalse terviklikkuse ja poliitilise sõltumatuse vastu, et vahistada riigipea, panna võimule keegi meelepärasem ja esitada majanduslikke nõudmisi enda hüvanguks?

See on libe tee. Kes või mis on legitiimne, see sõltub hindajast. Ameerika Ühendriikide arvates ei olnud Maduro legitiimne, aga Venemaa arvates ei ole Zelenskõi legitiimne. Rahvusvaheline õigus on traditsiooniliselt olnud ambivalentne riigi poliitilise režiimi valiku suhtes. Tõsi, rahvusvaheline õigus eelistab demokraatiat, aga samas ei ütle rahvusvaheline õigus otse, et demokraatia on õige ja kõik ülejäänu vale. Seda ka osati sellepärast, et rahvusvaheline õigus ei saaks olla ühine keel eri riikide väga heterogeenses rahvusvahelises kogukonnas, kui ta jagaks riigid poliitilise režiimi järgi õigeteks või valedeks.

Ajaloos on näiteid, kuidas riigid on mingi režiimi toetuseks või muutmiseks sekkunud, aga õilsate põhjenduste fassaadi taga on olnud pigem egoistlikud huvid. Isegi kui mingis olukorras tundub võimu muutmine õilis, tuleb arvestada, et tegemist on pretsedendiga, mida võivad teised mitte nii õilsatel eesmärkidel ära kasutada. Venemaa ja varem Nõukogude Liit on aastakümneid näidanud sõrmega läänemaailma suunas kommentaariga "teie tegite enne, nüüd teeme meie". Selles kontekstis tasub ajaloost meenutada, mis juhtus Ungaris, Tšehhoslovakkias, Afganistanis, Gruusias ja Ukrainas - kõikjal käidi hea tahte nimel režiimi muutmas.

Ei saa salata, et rahvusvahelist õigust rikutakse aeg-ajalt. Aga olgu meenutatud, et see ei ole midagi ainuomast rahvusvahelisele õigusele, sest mis tahes reegleid saab rikkuda ja seda ka tehakse. Küll aga ei tohi reegli rikkumisest välja lugeda seda, et reegel ei ole oluline. Samuti ei tähenda reegli rikkumine, et reegel ei kehti. Vastupidi - me kvalifitseerime mingi käitumise õigusvastaseks, sest on olemas juriidiline standard. Kui mõistame agressiooni hukka, siis sellepärast, et agressioon on rahvusvahelises õiguses määratletud ja keelatud. Kui räägime sõjakuritegudest ja inimsusvastastest kuritegudest, siis sellepärast, et need on rahvusvahelises õiguses määratletud ja karistatavad teod. Rahvusvaheline õigus annab meile keele, millega hinnata ja vajaduse korral hukka mõista.

Kujutagem hetkeks ette maailma ilma rahvusvahelise õiguseta. Ei oleks relvastatud jõu kasutamise keeldu. Piirid muutuksid vallutuste kaudu. Ei oleks kohustust kaitsta tsiviilisikuid. Puuduksid rahvusvahelised kohtud ja uurimismehhanismid. Ei oleks ühist raamistikku, mille alusel nõuda vastutust rahvusvaheliste kuritegude eest.

Sellist maailma me ilmselt ei tahaks ja selles maailmas valitseks jõud. Rahvusvaheline õigus aitas meil luua just sellise maailma, mis neile tunnustele ei vastaks. Jah, rahvusvaheline õigus ei kõrvalda kõiki konflikte. See ei muuda inimloomust ega kaota geopoliitilisi pingeid. Kuid rahvusvaheline õigus seab piirid. See määratleb, mis on lubatud, mis mitte. See pakub mehhanisme vaidluste rahumeelseks lahendamiseks. See annab väiksematele riikidele kaitse ja suurematele riikidele legitiimsuse.

Riigid ei vaata kujunenud olukorda ükskõikselt pealt, vaid tunnevad ja väljendavad muret rahvusvahelise õiguse olukorra pärast. Näiteks jaanuaris toimus ÜRO Julgeolekunõukogus lausa kaks avatud üritust, mis olid pühendatud rahvusvahelise õiguse teemadele. Teemade asjakohasust näitas ka asjaolu, et üritustel soovis sõna võtta umbes pool ÜRO liikmetest ja üritused venisid plaanitust palju pikemaks. Suveräänsuse austamine, territoriaalse terviklikkuse säilitamine, relvastatud jõu kasutamise keeld ja vastutuse tagamine olid korduvad motiivid paljude riikide sõnavõttudes. Oli tunda muret.

Riigid otsivad ka uusi lahendusi, et tegeleda rahvusvahelise õiguse tagamise tugevdamise või lünkade täitmisega. Võtame Ukraina-vastase Venemaa agressiooni kui näite, kus püütakse realiseerida üksikisikute ja riigi vastutust ning tugevdada rahvusvahelist õigust.

Rahvusvaheline Kriminaalkohus uurib Ukrainas toimepandud sõjakuritegusid ja inimsusvastaseid kuritegusid. Tänaseks on välja antud kuus rahvusvahelist vahistamismäärust, sh president Vladimir Putini vastu. Aga tõsi on ka see, et jurisdiktsiooni piirangute tõttu ei saa Rahvusvaheline Kriminaalkohus tegeleda agressioonikuriteoga. Tegemist on spetsiifilise kuriteoliigiga, kus riigi poliitiline või sõjaline juhtkond võetakse vastutusele agressiooni kavandamise, ettevalmistamise, algatamise ja elluviimise eest. Agressioonikuritegu on nagu värav, mis avab võimaluse kõikide teiste rahvusvaheliste kuritegude toimepanemiseks. Avab võimaluse kõiksugusteks õudusteks, ja sellepärast tuleb seda kuriteoliiki eraldi käsitleda. Riigid töötasid üle kahe aasta selle nimel, et asutada eraldi agressioonikuriteo eritribunal. Sealjuures oli väga aktiivne panustaja Eesti. Eelmise aasta suvel see tribunal ka loodi. On märkimisväärne, et tegemist on pärast Tōkyōt ja Nürnbergi esimese eritribunaliga, kus üldse agressioonikuritegudega tegeletakse. See on oluline, sest õiglane ja kestev rahu Ukrainas eeldab ka vastutust rahvusvaheliste kuritegude eest.

Venemaa agressioon on põhjustanud üüratu majandusliku kahju. Me räägime sadadest miljarditest eurodest. Rahvusvahelise õiguse kohaselt peab Venemaa selle kahju hüvitama. Paraku ei näita Venemaa valmisolekut seda teha. Toetudes ÜRO Peaassamblee resolutsioonile, on samameelsed riigid alustanud protsessi, et asutada kompensatsioonimehhanism, mis registreeriks, hindaks ja hüvitaks kahjud, mille on kandnud Ukraina riik, ettevõtted ja üksikisikud. Kuid lõppastmes ei pea kahjusid kinni maksma teised riigid, vaid Venemaa kui agressor. Need on mõned näited, millega püütakse teha midagi uut ja tugevdada rahvusvahelist õigust.

Need protsessid ei pruugi tuua kohe rahu, aga saadavad selge sõnumi: selline käitumine ei ole aktsepteeritav ja varem või hiljem realiseerub vastutus. Ärme unusta, et rahvusvahelised kuriteod ei aegu ja nende üle võivad kohut mõista kõik riigid.

Rahvusvahelist õigust on tormides proovile pandud, kuid see ei ole kokku varisenud. See on paindunud, aga mitte murdunud. Iga kord, kui riik esitab oma tegevusele rahvusvahelise õiguse alusel põhjenduse, tunnistab ta kaudselt, et reeglid on olemas ja neil on tähendus. See on rahvusvahelise õiguse tugevus.

Lõppkokkuvõttes vajavad rahvusvahelist õigust kõik riigid - nii suured kui ka väikesed. Isegi kõige võimsamad vajavad stabiilset ja etteaimatavat süsteemi. Tänane jõud ei taga tingimata homset julgeolekut. Ilma ühiselt kokku lepitud reegliteta kasvab ebakindlus, suureneb väärarvestuste oht ja süvenevad konfliktid. Rahvusvaheline õigus pakub rahumeelse kooseksisteerimise arhitektuuri.

Kui tahame maailmas säilitada rahu, julgeoleku ja heaolu, peame kaitsma ÜRO harta eesmärke ja põhimõtteid. Peame nõudma sõjapidamise reeglite järgimist. Peame rakendama rahvusvahelist õigust järjekindlalt ja ilma topeltstandarditeta, et meil oleks oma tegevusele globaalne toetus.

Tormid võivad olla tugevad, konfliktid võivad olla verised ja poliitilised pinged võivad olla sügavad, kuid ilma rahvusvahelise õiguseta oleks maailm veelgi ohtlikum. Rahvusvaheline õigus ei ole täiuslik, kuid see on hädavajalik.

Sellepärast on rahvusvaheline õigus kindel kants tormide keskel - mitte seetõttu, et see välistaks kõik kriisid, vaid seetõttu, et see annab ühise aluse, millele rajada rahu, õiglus ja stabiilsus.

Ma ei taha kõlada naivistina, aga ma olen optimist.

Sõnavõtt väljendab isiklikke seisukohti ega esinda mistahes institutsiooni seisukohti.